jaan.

Ingerlased – unustatud soomlased:

näitus Soome Rahva Muuseumis 24.01–19.04.2020

Lea ja Santeri Pakkase ning Meeri Koutaniemi poolt koostatud näituse avamine toimus 23. jaanuaril Soome Rahvamuuseumi vasaktiiva saalis. Näitus on pühendatud ingerisoome rahvakillule.

Lea on ingerisoomlaste noorema põlvkonna esindaja. Kogu ingerisoomlaste kogukond võib selle noore naise üle uhke olla. Ta on sündinud Karjala Vabariigis Venemaa territooriumil ja emigreerunud tollasest NSV Liidust Soome 1991. Lea on üles kasvanud ja koolis käinud demokraatlikus Soomes, ent alati tundnud, et midagi on tema soomluses teisiti kui koolikaaslastel.

Lea märkas varakult, et mingil põhjusel ei ole kooli ajalootundides ega õpikutes midagi mainitud ingerisoomlaste kohta. Miks nii? Lea oli kuulnud oma pere ja suguvõsa lugusid ega mõistnud, miks teised lapsed ja õpetajad ei tea ingerisoomlastest midagi. Ingerisoomlasi polnud nende jaoks olemas. Kõige kurvastavam oli, et keegi nagu ei tahtnudki neist midagi teada. Ingeri ajalugu on kahjuks olnud kitsama akadeemilise ringkonna asi.

Oma isa, Santeri Pakkase toel ja mõttekaaslaste abil, on Lea koostanud näituse, kus on muu hulgas erakordselt hea kvaliteediga suureformaadilised fotod ja mitmeid perekonnalugusid. Tähtis on, et näitus leiab aset soome identiteedi kujunemise südames – Suomen Kansallismuseo’s. Selles muuseumis on küll museaale, mis pärit Ingerimaalt, aga nad on seal kogudes peidus. Üldsusele on neid näidatud vaid harvadel juhtudel.

Lea oma meeskonnaga andis tiheda ülevaate ingerlaste ajaloost kirjas, pildis ja ka esemetena. Meie, ingerisoomlased, mäletame tänu oma perepärimusele hästi sihikindlaid repressioone: rahvavaenlasteks tembeldamist, väljakihutamist oma kodudest, küüditamisi, samuti hävitatud kirkuid, aga ka lihtsa vene rahva lahkust viimse leivapalukese jagamisel, eestlaste kaastunnet sõjajärgsel ajal… Aga näitus kõneleb ka meie rahvakillu „paluumuutto” ehk tagasipöördumise ajajärgust, mis algas president Mauno Koivisto laialt tuntud üleskutsega. Ka meie ajaloo uusim periood peegeldub Lea näitusel.

Näituse tekstid ja selgitused on näitusel soome, vene ja inglise keeles. Enamus näitusepulblikust pärineb Soomest, aga neid tuleb kindlasti ka Ingerimaalt, Rootsist, Eestist, Karjalast ja loodetavasti ka mujalt laiast maailmast. Ingerisoomlastele oli avamispäev samaväärselt liigutav üheshingamine ja -olemine, mis leiab aset Eesti laulupidudel. Tundsime, et oleme olemas oma keerulise lähiajaloo kiuste, et me pole veel kusagile kadunud – elame veel!

Lõpuks edastaksin siinkohal paljude ingerisoomlaste salamõtte: nii Soome Rahva Muuseumis kui ka Eesti Rahva Muuseumis võiksid olla püsivad väljapanekud ingerisoomlaste kui hõimurahva kohta! Kas ei leidu neis suurtes mäluasutustes selle jaoks kasvõi üht väikest nurgakest? See aitaks säilitada meie järeltulevate põlvede identiteeti ja kui tõesti peaks koitma päev, mil keegi ei loe end enam Ingerimaa soomlaseks, siis oleks vähemasti kindel, et meie hõim ei ole täielikult unustusehõlma vajunud.

Maria Abramova alias Maikko ingerisoomlaste Tartu seltsist