Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahel ja jätkub Karjalas põhja suunas Raja- ehk Siestarjõeni. Idas on Ingerimaa piiriks Lavajõgi ja lõunas Stolbovo rahuga 1617 kokkulepitud piir. Siis sai Ingerimaa Rootsi kuningriigi idapoolseks maakonnaks. Ingeri nime kohta arvatakse, et see on tulnud isurite hõimu nimest, mis omakorda tuleneb Ingere (vene k. Ižora) jõe nimest. Tihti seostatakse Ingeri nimi Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegardiga, kes läks Kiievi vürst Jaroslavile naiseks. Jaroslav kinkinud 1019. a oma naisele Staraja Ladoga linna koos ümbruskonnaga ning uue omaniku järgi hakatud kutsuma piirkonda tema nime järgi.

Muinassoome hõimud elasid Soome lahe ja Laadoga piirkonnas juba 3000 aastat eKr ning olid võrdlemisi arenenud kultuuriga, tegeledes põhiliselt jahi ja kalastusega. Karjakasvatus ja põlluharimine hõlmas Ingerimaa alasid alles esimeste aastasadade jooksul meie ajaarvamise järgi. Esimesel aastatuhandel levisid Ingerimaale ka slaavi hõimud. Algasid nende kultuuride kokkupuuted ning hõimude segunemine. Esimesel aastatuhandel hakkas algsoome tervik keeleliselt ja ühiskondlikult killunema. Tekkisid eestlaste, vadjalaste, isurite ning ida pool vepslaste hõimud.

Isurite ja vadjalaste asutatud alad said Novgorodi riigi osaks juba 800ndail aastail. Siis algas ka ida ja lääne võitlus Soome lahe lõunaranna pärast. 13. sajandil Novgorod ning läänes Rootsi, Taani ja Saksa, üritasid tugevdada oma majanduslikke ja poliitilisi positsioone sellel vahealal, samuti Karjalas ja kaugemal Soomes. Isurid ja vadjalased võtsid omaks õigeusu. Võitlus ida ja lääne ülemvõimu pärast jätkus peaaegu lakkamatult 17. sajandini. Võimude piir jäi Narva jõele, mis sai ka katoliku ja bütsantsi kiriku vaheliseks piiriks.

1500ndate aastate keskel hakkas Rootsi kuningriigi laienemine üha rohkem ohustama Vene huve Soome lahest ida ja lõuna poole. Aastakümneid kestnud sõdades laastati Ingerimaad pidevalt. 1595. a sõlmitud Täyssinä rahulepingu alusel jäi Ingerimaa veel Venemaale, aga maa oli laastatud, külad ahervaremetes ning rahvas kadunud. Uue sõja lõpetanud Stolbovo rahulepingu alusel loovutas Venemaa Ingeri ja Käkisalme lääni Rootsile 1617. aastal.

Pärast Stolbovo rahu hakati Ingerimaa taasasustamist suunama riigi poolt. Tühjad talud ahvatlesid inimesi eriti Ida-Soomest. Rändajaid ahvatleti vabastamistega maksudest ning sõjaväekohustusest. Peamiselt tuldi Ingerisse Viiburi läänist ning Karjala maakitsuselt (äyrämöised). Mingil määral liitus esimese asustamislainega ka inimesi Eesti aladelt.

Õigeusklikele põliselanikele tekitas Rootsi võim aga raskusi. Rahuleping sätestas Ingeris usuvabaduse, kuid tegelikkuses ei lubatud kutsuda Venemaalt preestreid ning kohapeal polnud võimalust neid koolitada. 17. sajandi keskel hakkas peale äyrämöiste rändama ka rahvast Savost (savakod).

1656.–1658. aastate sõjaga üritas Venemaa saada tagasi Ingerimaad ja Karjalat. Sõja nurjudes hakkas õigeusklikke rändama vabatahtlikult ning sundkorras Venemaale. Loenduse andmeil viidi ära või põgenes kaheksa ja pool tuhat inimest, nende hulgas peaaegu tuhat luterlast. Ingerimaa õigeusklike arv vähenes kolmandiku võrra. Jälle jäi tühjaks ligikaudu kaks tuhat talu. Olukord tekitas uue rände Viiburi Karjalast ning Savost. Luteriusuliste perede arv tõusis kahelt tuhandelt kolme tuhandeni. Kesk-, Ida- ja Põhja-Ingeris hakkas domineerima luterlus. Lääne-Ingeri jäi ka hiljem traditsioonilise vadja, isuri ja vene asustuse pärast enamasti õigeusklikuks.

Kokku loendati 17. sajandi jooksul ümberasujaid Soomest ligi 20 000. Rahvastik säiliski põhiliselt sellisena järgmised 200 aastat.

Kui Venemaa vallutas Põhjasõja käigus (1700.–1721.) Ingerimaa, oli soomlaste arv selleks ajaks kasvanud juba 70 000ni ning moodustas 75% elanikkonnast. Kuna Vene võimud ei kohelnud luterlasi sama halvasti nagu Rootsi õigeusklikke, leidis soomekeelne kultuur tuge kogudustes ning algas suur rahvaharidustöö.

Kaart Ingerimaa asustamisest

1703. aasta kevadel andis Vene tsaar Peeter I käsu rajada Neeva suudmesse uus linn, Sankt-Peterburg ehk Peterburi. Veel enne sõja lõppu, 1712, kuulutati Peterburi Venemaa pealinnaks. Rootsi kaotas sõja tagajärjel Uusikaupunki rahulepingu (1721) alusel peale Ingerimaad ka Liivimaa, Eestimaa ning Käkisalme lääni. Peterburi suurlinna kiire areng kujundas ka terve Ingerimaa ajalugu. 1800ndate aastatel miljonilinn meelitas tööjõudu ning pakkus turgu põllumajandustoodetele, piimale, võile, munadele, marjadele, kalale jne. Peterburi vajas ka soomlaste tööjõudu: soomlased hoidsid lapsi, vedasid kaupa ning üürisid suvilaid. Siiamaani on Peterburis säilinud suur soomlaste kogukond, mille alguse lõid ingerisoomlased. 1910. aastal moodustasid mittevenelased Peterburi rahvastikust kümnendiku ehk kakssada tuhat. Seal elas isegi rohkem soomlasi kui Soome pealinnas Helsingis.

Erinevalt Baltimaadest ei antud Ingerile mingit omavalitsust, seadusandlust või usuvabadust puudutavaid eriõigusi. Ingerisse laienes Vene feodaalkord – hakkas kehtima pärisorjus. Aadli võim ei kestnud kuigi kaua, sest 1864. aastal pärisorjus kaotati ning hakati looma nö. semstvosüsteemi. Talupojad said vähemalt vormiliselt võimaluse ajada ise oma asju. 1892.a. jõustus kohalike omavalitsuste seadus, mis sätestas kodaniku hääleõiguse aluseks tema kinnisvara väärtuse.

Veel 20. sajandil alguses avastasid rahvaluule kogujad, et kaks ingerisoome hõimu, savakod ja äyrämöised, olid mõnes mõttes väga erinevad. Äyrämöiste peamised asualad on olnud Kesk-Ingerimaa põhjaosad (Soome lahe rannikualad) ja kagunurk ning Karjala maakitsuse lääneosad vastu Soome piiri (Lempaala, Valkeasaari, Haapakangas). Savakod on elanud Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Karjala maakitsuse idaosades. Vene geograaf Peter von Köppeni andmetel oli Ingerimaal (välja arvatud Peterburi) 1849.a. mõnisada narvusisoomlast, 5148 vadjalast, 15 600 isurit ning 72 323 soomlast (29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot).

Juba Rootsi võimu ajal alustati Ingerimaal korraldama mingisugust haridustööd. Õpetajad ning kõrgemad ametnikud said hariduse Tartu, Turu või Uppsala ülikoolides. Pärast seda, kui Venemaa vallutas Soome 1809.a. hakkas Põhja sõja tõttu kannatanud kiriklik ja hariduslik elu tasapisi paranema. Ingerimaa liideti Peterburi luteri piiskopkonnaga 1832.aastal. Samas piiskopkonna sidemed Soomega tõid soomekeelsete luteriusuliste usuelu ja koolikorralduse eest hoolitsema soomlasest kiriku- ja kooliõpetajad. Nende kaudu sai teoks ka rahvuslik liikumine 19. sajandi teisel poolel.

Ka semstvosüsteem andis rahvale võimaluse asuda ise tegutsema. Ingerlased said kasutada kohtu- ja haldusasjade ajamisel omakeelseid esindajaid ning asutada mitmesuguseid kodanikuorganisatsioone, näiteks vabatahtlikke tuletõrjeseltse. Saadi hakata edendama rahvaharidust. 1785.a. avati Kolppanas esimene soomekeelne algkool, 1863.aastal asutati seal samas soomekeelne õpetajate seminar. Tänu sellele said 1913.a. Ingerimaal 229 koolis 8000 last soomekeelse hariduse. Soomekeelsed algkoolid suleti 1908. aastal antud uue kooliseaduse alusel. Pärast seda jätkus õpetus teisel kujul nii koolis kui ka kirikus. Kokkuvõttes said ingerisoomlased võrdlemisi hea põhihariduse ning kirjaoskus oli üsna levinud.

Luteri kiriku mõju tolleaegses Ingeri soomlaste ühiskonnas oli väga suur. Luterlus ühendas venelaste keskel elavaid soomlasi. Peale usuküsimuste tegeles kirik ka hariduse vallas. Rahvast hariti leeri-, pühapäeva- ja rändkoolides, mille õppematerjal oli pärit Soomest. Nende kaudu jõudsid Soomes tekkiva rahvusriigi mõttemudelid ka Ingerimaa soomlasteni. Kirikuõpetajad asutasid laulukoore ning lõid karskusseltse. Kiriklates avati ka esimesed raamatukogud.

1870. aastast anti välja esimest väljaspool Soomet ilmuvat soomekeelset ajalehte Pietarin sanomat. 1908.a. lisandus sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajaleht Neva, selle kõrval ilmus ka konservatiivne Inkeri. Neva pelgas rahvuslust ning rõhutas rohkem Venemaa sisese demokraatliku liikumise võimalusi. Rahvusmeelne Inkeri tegi agaralt rahvavalgustustööd ja kaitses traditsioonilisi kristlikke väärtusi. Tegutses ka soomekeelne teater. Kirjastus “Kirja” avaldas aastatel 1929-1932 kokku 768 soomekeelset raamatut.

Ingerimaal tegutsesid mitmed soomlaste laulukoorid ja seltsid. 1888. aastal kirjutas Mooses Putrolaulu Nouse Inkeri (“Tõuse Ingeri”), millest sai Ingeri rahvushümn. 1899. a. avaldas Putro ka esimest korda ingerisoomlaste laulupeo mõtte. See sai teoks Skuoritsas 1889. Laulupeod kujunesid rahvusliku liikumise manifestatsioonideks, kuhu kogunes tuhandeid lauljaid ja kuulajaid. Need meeleavaldused äratasid ametivõimude tähelepanu ning lämmatati esimese maailmasõja puhkedes. 1918. aastani jõuti korraldada kokku seitse laulupidu.

Tsaari kukutamise ja riigipöörde abil 1917. a sügisel võimule tulnud enamlased täitsid ühe oma lubadustest ja tõid Entente’ liitlaste seljataga Saksamaaga sõlmitud Bresti rahulepinguga Venemaa 1. Maailmasõjast välja.

Keskvõimu nõrkus sünnitas enesemääramis- ja iseseisvumislaine impeeriumi äärealadel: Soomes, Poola ja Balti kubermangudes deklareerisid sealsed esinduskogud iseseisvust.

Venemaa poliitiline peataolek tekitas lootusi autonoomia suurendamise osas ka paljudes teistes vähemusrahvustes. Samuti kuulutasid bolševikud võimupöörde järel Venemaa paljurahvuselisust, lubades laialdasi rahvuslikke autonoomiaid.

Ingerisoomlaste valmisolek võitluseks enesemääramise nimel oli esialgu mõõdukas, kui mitte leige. Kui Johann Pitkal Lääne-Ingeris ja Georg Elfvengrenil Põhja-Ingeris õnnestus mobiliseerida mitme tuhande mehelisi üksusi, keda toetasid mh soomlastest vabatahtlikud, tekkis lootus saavutada rohkemat. Takkajärgi on seda nimetatud Hõimusõdade perioodiks.

Lääne-Ingeri rügement sooritas poolteise aasta vältel kaks sõjalist operatsiooni, mille eesmärgiks oli vallutada Peterburi koostöös Põhjakorpuse ja Judenitši juhitud Loodearmeega. Judenitši armee, Põhjakorpus, Eesti rahvavägi ning ingerisoomlaste üksused ei osutunud piisavalt koostöövõimelisteks. Pingutused vallutada Petrograd luhtusid peamiselt valgekaartlaste omavaheliste vastuolude ja halva juhtimise tõttu. Eesti rahvaarmee ei avaldanud soovi sõdida väljapool oma etnilist eluala. Ülemjuhataja Laidoner ja admiral Pitka pidasid siiski hädavajalikuks luua puhvertsoon saavutamaks paremat positsiooni rahuläbirääkimisteks.

Eesti Iseseisvussõja ja nn Hõimusõdade üheks tulemiks oligi endise Peterburi kubermangi Narvusi kihelkonna 12 Rosona-äärse küla liitmine Eesti Vabariigi territooriumiga. See kultuurilis-territoriaalne moodustis sai nimeks Eesti-Ingeri ja sisaldas kolme valda: Narva, Piiri ja Skarjatina (ee Karjati), kokku u 630 km². Siin elas tuhatkond luteriusulist soomlast, pea samavõrra õigeusklikke isureid, vadjalasi ning venelasi.

1917. aasta sündmustelt ootasid ingerisoomlased esialgu palju. Veebruarirevolutsiooni järel loodeti, et Venemaal hakkab levima demokraatlik mõttelaad ning venestamine lõppeb. Ingeri haritlaskond unistas Ingeri autonoomiast, mõned isegi iseseisvumisest. Oktoobrirevolutsioonile järgnenud kodusõda purustas kõik lootused ja võimalused. Uus revolutsioon jagas ka ingerlased kahte leeri – rahvuslikult mõtlevasse maarahvasse ja haritlaskonda ning bolševistlikku revolutsiooni positiivselt suhtuvasse tööliskonda. Uus riigiaparaat saatis Petrogradi ja selle lähiümbrusesse administratiivtööle kuus tuhat Soomest põgenenud endist punakaartlast. Kodusõja ja uue korra eest põgenes Soome 8300 inimest, kellest osa naasis 1920ndatel.

Tartu rahuga Eesti ja Venemaa vahel (2.02.1920) liideti osa Lääne-Ingerist Eesti Vabariigi osaks. Tartu rahulepinguga Soome ja Venemaa vahel (14.10.1920) lubati Petrogradi kubermangu soome elanikele laialdast keelelist ja kultuurautonoomiat.

Pärast lubavat algu alustas stalinlik võim 1929. aastal hoopis talude likvideerimist ja põllumajanduse sundkollektiviseerimist, millega kaasnes inimeste massiline represseerimine. Samas tahtsid nõukogude võimud teha lõpu kodanlikule mõtteviisile, kulakute maailmale. Kollektiviseerimine rikkus lõplikult traditsioonilise Ingeri külakogukonna. See tõi vana maakultuuri kõrvale uue, nõukoguliku kultuuri, sundides mitmed maainimesed vahetama oma tegevusala. 1930ndate lõpuks oli ingerlastest juba kolmandik läinud tööstuskeskustesse tööle.

Kollektiviseerimise alguses elas Nõukogude Liidus 121 500 soomlast, 15 600 isurit ja napilt 700 vadjalast. Esimesena sattus löögi alla Põhja-Ingeri, kust küüditati paari aastaga 18 000 inimest Koola poolsaarele, Hibiinidesse, Uuralitesse, Siberisse ja Kasahstani.

Teise suure küüditamise käigus 1935. aastal saadeti välja seitse tuhat ning 1936.a. veel 20 000 inimest. Repressioonide haripunkt oli 1937. aastal, kui likvideeriti Ingerimaa luteriusu kirikud, soomekeelsed koolid, väljaanded ja raadiosaated. Repressioonide tagajärjel vähenes Ingerimaa elanikkond 50 000 inimese võrra, kusjuures enam kui veerand nendest kaotas elu.

Ingerimaa soome kihelkonnad 1920ndatel aastatel

1941. aasta septembris hõivasid Saksa väed suurema osa Lääne- ja Kesk-Ingerist. Põhja-Ingerist aga küüditasid nõukogude võimud kõik 27 000 soomlast Siberisse. Tuhanded lasti maha. Umbes 65 000 ingerisoomlast jäi sakslaste okupeeritud alale. Sakslastel aga ei õnnestunud Leningradi vallutada, see piirati ümber ja algas kurnav blokaad. Blokaadirõngasse jäi teiste hulgas umbes 30 000 ingerlast. Neist kümme tuhat viidi 1941-1942 talvel Laadoga jääteed tagalasse ja saadeti edasi Siberisse. Mitmed ingeri mehed oli mobiliseeritud Punaarmeesse juba sõja alguses.

Tööjõulised inimesed Saksa okupeeritud aladel rakendati sõja huvides tööle. Esimene sõjatalv oli Saksa vägede tagalas viletsuse ja näljahäda aeg. Haiguste tagajärjel ja nälga suri arvatavasti kuus tuhat ingerlast. Sellel talvel tegid sakslased Soomele ettepaneku viia ingerlased Soome, kuid soomlased lükkasid selle tagasi. Sõjaviletsus sundis ingerisoomlasi ümber asuma Eestisse ning 1942. aasta lõpus oli neid siin juba 18 000. Saksamaale oli läinud tööle kolm tuhat ingerisoomlast.

Alles 1942. aasta novembris võttis Soome vastu Saksa ettepaneku viia ingerlasi Soome. Avalikkuses rõhutati ümberasustamise humaanset tausta, aga peaosa etendas tööjõuküsimus. Nüüd oli aga sakslastel vaja ingerlaste tööjõudu. Kui Soome nõusut võtma vastu kõik ingerlastest tsiviilelanikud, jõuti kokkuleppele ning 1943. aasta märtsist oktoobrini toodi meritsi Paldiski kaudu 22 000 ingerlast.

Sakslased hakkasid tühjendama rindepiirkonda ja tagalat kevadel 1943. Tsiviilelanikud pidid lahkuma sundkorras. See teine evakuatsioon hõlmas ka isureid, vadjalasi ning Eestisse asustatud ingerlasi. Ingeri meestest koosnev Saksa armee 664. Idapataljon viidi Soome detsembris 1943. Soome sõjaväe koosseisus moodustati sellest 6. Eripataljon. Soome siirdunute ingerisoomlaste koguarv ulatus 63 000ni. Kõik aga ei soovinud Soome minna – Ingerimaale jäi neli tuhat, Eestisse kolm tuhat soomlast.

Soomes paigutati evakueeritud üle kogu maa selleks eraldi loodud vastuvõtukeskustesse, kust neid edaspidi hajutati tööjõuvajadust silmas pidades. Tööturule tulnud 35 000 inimest leevendasid tunduvalt Soome tööjõupuudust. Enamasti suunati ingerlased abitööjõuks taludesse.

Soome ja Nõukogude Liidu vaherahus 19.09.1944. lepiti kokku, et kõik Soomes elavad NSV Liidu kodanikud antakse välja. Et ingerlased oli toodud põhimõtteliselt vabatahtlikult, rakendati ka nende väljaandmises vabatahtlikkuse printsiipi. Ingerlastele lubati, et nad saaksid naasta koduküladesse. Seda ka lootsid mitmed ja avaldasid tahet pöörduda tagasi kodumaale. Mitmed kartsid, et jäädes Soome nad niikuinii peaksid kunagi hiljem sundkorras naasma.

1944. a detsembrist 1945. a jaanuarini transporditi Soomest ligi 58 000 ingerisoomlast Nõukogude Liitu. Umbes viiel tuhandel õnnestus põgeneda Rootsi. Need kes jäid, said tunda nii soome ametivõimude kui ka Nõukogude Liidu survet.

Tagasi tulnutest ei pääsenud keegi kodukohta, vaid nad asustati Venemaa teistele aladele, Kalinini oblastist ja Karjalast kuni Sverdlovski oblastini. Järgmistel aastatel need, kes salaja läksid tagasi Ingerimaale, leidsid omad kodud varemetes või venelaste või ukrainlaste käes. 1947-1950 saadeti Ingerisse naasnud uuesti tagasi sinna, kuhu nad olid saatetud Soomest saabudes. Mõned kolisid edasi Siberisse, mitmed läksid Karjalasse, kus vajati eeskätt metsatöölisi. Alles pärast Stalini surma, 1956. aastal lubati ingerlastel kolida Ingerimaale.

Ingerlaste deporteerimine Soomest Venemaale 1944
Allikas: www.narc.fi/Arkistolaitos/inkerilaissiirtolaiset

Soomlaste kontaktid Eestiga ulatuvat sajandite taha. Tihedad sidemed ja keelte sarnasus on hõlbustanud ka soomlaste rännet Eesti aladele. Märkimisväärsed sisseränded on toimunut 16. ja 17. sajandil ning pärast Põhjasõda. 18. sajandil moodustasidki soomlased Eestis kõige suurema sisserändajate rühma. 20. sajandil on migratsioonikontingentdi moodustanud peamasti ingerisoomlased. Teise maailmasõja järgseil aastail tõusis soomlaste arv Eestis üle 18 000 inimese. Ka Vene kodusõja tagajärgedel põgenes Eestisse vähemalt tuhat ingerlast. Olukorra rahunedes läks enamik põgenikke kodumaale tagasi.

Pärast teise maailmasõja lõppu hakkasid Soomest Nõukogude Liidule loovutatud ja Sise-Venemaale küüditatud ingerisoomlased enam-vähem salaja Eestisse rändama. Enamus üritas naaseda kodukohtadesse, aga seal kohtusid nad nende maja hõivanud uusasukatega või oli kodu sõja jooksul hävinud. Nii tulid nad edasi Eestisse, mis oli tuttav mitmetele juba sõjaaastatelt. Eestis oli ka majanduslik olukord ülejäänud Nõukogude Liidust parem. Samuti mängis rolli ka Eesti luterlik usukeskkond.

1940ndate aastate lõpus sundis nõukogude võim soomlased Eestist lahkuma. Järgmine ränne algas 1950. aastate keskel, kui ingerisoomlased said jälle õiguse valida ise oma elukoht. 1959. aasta rahvaloenduse andmeil moodustasid 16 699 soomlast suuruselt Eesti NSV teise rahvusvähemuse venelaste järel. Kindlasti on olnud neid isegi rohkem, sest osa varjas oma rahvust, kartes uusi repressioone või diskriminatsiooni. 1989. aastal elas Eestis 16 500 ning 1998 veel 13 629 ingerisoomlast.

Ingeri rahva surutud olek nõukogude ajal kestis kuni 80ndate aastate lõpuni. Siis algas Eestimaal eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja sellega kaasnes ka ingerisoomlaste rahvusliku eneseteadvuse tõus ja oma olemasolu julge avalikustamine.

1988. a sügisel asutati nii Eestis kui ka Ingerimaal esimesed ingerisoomlaste organisatsioonid. 1989. aasta alguses loodi Eesti Ingerisoomlaste Liid esindamaks seni asutatuid kohalikke seltse ja koordineerimaks seltside vahelist koostööd.

Soome president Mauno Koivisto nimetas 1990. aasta kevadel ingerisoomlaseid esimest korda välissoomlasteks, kellel on õigus ümber asuda Soome, oma esivanemate maale. Seda vôimalust ongi ära kasutanud tuhanded Eesti ja Venemaa ingerlased. Kokku on Soome kolinud ligikaudu kolmkümmend tuhat ingeri ümberasujat.

• Lassi Saressalo, “Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist” (Tampere, 2000).
• Terje Anepaio, “Soomlased”, teoses “Eesti rahvaste raamat –
  rahvusvähemused, -rühmad ja -killud” (Tallinn, 1999), lk. 437–445.
• Taisto-Kalevi Raudalainen, “Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil” (Tallinn, 201
• Vaata ka: Wikipedia_Ingeri