Oleme pidanud oluliseks Põllküla mälestusjumalateenistusi. Varem oli sinna sõiduks niipalju soovijaid, et pidime tellima alati bussi. Siis oli veel meie hulgas inimesi, kes mäletasid Klooga laagris olemist. Olga Piik oli 16-aastane, kui koos perega Kloogale sattus. Ta näitas meile, kus nende pere asus, kus oli klubi, haigla ja kuhu oli tema ema maetud. Seal, kus oli ema viimne puhkepaik, oli prügimägi ja Olga asetas kaasatoodud lilled selle kõrvale. Niina Aare viis meid oma tädi kalmule, kuhu täditütred olid hiljem risti paigutanud. Eelpool nimatatud inimesi meie hulgas enam ei ole, kuid me ei ole jätnud ükski aasta Põllkülasse minemata. Viimastel aastatel kasutame Tallinna seltsi lahkelt pakutud võimalust ja sõidame nende bussiga. Tahame asutada ja meeles pidada nende rahvuskaaslaste matmispaika, kes surid seal haigustesse ja nälga.

Seltsi liikmed tellivad meie lehte „INKERI“. Oleme mures lehe saatuse pärast. Kui leht enam ei ilmu, tekib vanematel inimestel infopuudus. Leht võimaldab teada saada, millega tegelevad teised seltsid, lugeda mälestusi ingerisoomlaste saatustest ja kuidas elatakse Ingerimaal. „INKERI“ peatoimetaja Taisto Raudalaineni artiklid meie ajaloost on väga huvitavad ja harivad.

Nende aastate jooksul on selts organiseerinud mitmeid reise tutvumaks ajalooliste ja vaatamisväärsete paikadega, korraldanud laulu- ja tantsupidusid, tähtpäevade üritusi, õnnitlenud seltsi sünnipäevalapsi ja toetanud oma osalusega lahkunute viimasele teele saatmist. Peame jõuluõhtuid alati erinevates paikades nagu Paide Vallitorn, Eivere mõis, Jakobsoni muuseum Kurgjal, või mõni muu põnev koht. Ootame ja osaleme 2019. aastal Põllkülas jumalateenistusel, laulu-ja tantsupeol Kosel ja sügisel tähistame meie seltsi 30. aastapäeva. Rõõm on koos tegutseda, sest meil on palju tegusaid inimesi.