Õnnistati ingerisoomlaste Põllküla Mälestushiis
Ingerisoomlaste Põllküla Mälestushiis on ingerisoomlaste sõjaaegne matmispaik Paldiski lähistel. Kalmistu on nüüd korrastatud ja õnnistati pühapäeval, 29. mail 2022. Sel aastal möödus 80 aastat esimeste ingerisoome päritolu põgenike saabumisest Eestisse.
Piduliku jumalateenistus
Üritus Põllkülas algas kell 13 mälestusjumalateenistusega, kus teenisid Soome Püha Peetri koguduse pastorid Hannele ja Markku Päiviö. Orelil mängis Ulla Krigul, esines saksofonist Lembit Saarsalu. Noorte segakoor Vox Populi Janne Fridolini juhatamisel esitas Pärt Uusbergi poolt õnnistamise päevaks kirjutatud kooriteose Pyhä pihlaja (Püha pihlapuu), mis pühendatud Põllkülas viimset und puhkavate laste mälestusele. Helilooja osales ka ise mälestusmissal.
Mälestushiie õnnistas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskop Tiit Salumäe. Piiskop tuletas meelde, et ingerisoomlased on moodustanud ühendava lüli eestlaste ja soomlaste vahel. Samuti meenutas ta Johannese evangeeliumi kirjakohale tuginedes, et lambiõli peab endaga alati kaasas kandma – et pimedusejõud ei saaks ootamatult meie üle võimust. Vaimus tuleb alati olla valmis vastu võtma nii katsumused kui arm ja õnnistus.
Soome Vabariigi nimel kõneles suursaadik Timo Kantola, kes tõi oma kõnes välja selgeid paralleele nende 80 aasta taguste sündmuste ja kaasajal Ukrainas toimuva vahel. Saadikuproua Irma Kantola oli katnud kokku tulnud paarisajale inimesele kohvilaua. Kuna saadikupaar siirdub peatselt oma kodusest Tallinna residendist Singapuri, oli Põllküla pidulik sündmus heaks võimaluseks jätta hüvasti oma ingerisoomlastest sõpradega.
Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsuse nõukogu esimees Taisto Raudalainen võttis kokku koha ajaloo ja tänas kõiki, kes Mälestushiie uuendamisel kuidagi kaasa aidanud:
”Vajadus siinne rahvastik (soomlased, eestlased, sakslased, lätlased jt.) rindetegevuse eest evakueerida oli ilmne juba 1942. aasta lõpul, mil algasid talvekülmad ja puhkesid nakkushaigused ning näljahäda. Eesti akadeemilised ringkonnad eesotsas Tartu Ülikooli rektori Jüri Uluotsaga olid juba alustanud Ingerimaa ja Luga piirkonna rühmade registreerimisega. Hõimuliikumise tegelaste survel aktiveerusid Soome valitsusringkonnad. 1. detsembril 1942 määras president Risto Ryti päästeoperatsiooni juhtima Pentti Kaitera, kes oli tõestanud oma juhivõimeid Mannerheimi liini veetõkete ehitajana, Talvesõja suurtalgute peakorraldajana ja Karjala sõjapõgenike abistajana. Enne operatsiooni käivitumist 1943. aasta varakevadel jõudis kahjuks Leningradi rindevööndis hukkuda mitmeid tuhandeid tsiviilisikud. Omaalgatuslikult olid pagenud Eestisse juba 18 000 ingerlast.
Saksa okupeeritud Eesti territooriumil ja Soome poolt kureeritud transiitlaagrites hukkus kokku mitmeid tuhandeid põgenikke. Miks tsiviilisikute surmasid ei suudetud siis tagalas ära hoida? Põgenikud olid äärmiselt kurnatud ja kannatasid mitmesuguste nakkushaiguste tõttu. Lisaks oli Soome laht erakordselt külma talve järel pikalt jääs ja laevatamist ei saanud alustada. Aprillikuine meri oli tihti tormine ning oli suur oht sattuda meres ulpivate miinide otsa. Samavõrd ohtlikud olid Punaarmee laevastiku torpeedod – Vene pool oli ähvardanud sihikule võtta ka tsiviillastis laevad… Samas saabus Paldiski ja selle ümbrusse 3‒6 rongitäit ehk 500‒1300 põgenikku päevas. Laagrid ülerahvastati kümnekordselt. Puudust oli kõigest: majutusruumist, toidust, ravimeist, abipersonalist jne. Inimesi elas nii telkides kui lausa lageda taeva all hoolimata vihmast ja niiskusest. Niigi nõrkenud vanureid ja lapsi hakkas massiliselt surema. Päästeoperatsioon kestis kahes jaos peaaegu terve aasta, viimased laevad andsid Paldiski kail otsad 1944. aasta varasuvel.”
Põllküla vabaõhuteenistusele järgnes põgus mälestushetk Paldiski õigeusukalmistule maetud ingerisoomlaste mälestusmärgi juures.
Põllküla matmiskoht
Aastatel 1943–1944 evakueeriti Paldiski sadama kaudu sõja jalust üle 64 000 ingerisoomlase. Pagulased ootasid pääsu üle mere Hangosse Paldiski lähedal Põllküla-Klooga transiitlaagrites. Karmides laagrioludes hukkus ligi 1500 ingerisoomlast.
Ingerisoomlased on aastakümneid hoidnud Põllküla mälestuspaigana oma südames. Nüüd saab sellest ka koht, kus võib mälestada kõiki neidki kadunukesi, kelle kalmude külastamine on kaasajal kas võimatu või raskustega seotud. Mälestushiie pühitsemine 29. mail oli eriline, kuna just nüüd võib selle sõjaaegse matmispaiga väljaarenduse ja kujunduslahenduse lõplikult valminuks lugeda:
- Ala keskel asuvale looduslikule kivile kinnitatud ingerisoome tüüpi sepisrist tuletab meelde, et meie väike rahvakild on võitnud surma- ja sõjakoledused. Kuigi laiali pillutatud, tunnevad ingerisoomlaste järeltulijad endid tänapäeva Soomes, Eestis, Rootsis ja mujalgi hästi.
- Samale looduskivile on kinnitatud mälestustahvel, millega avaldatakse tänu ingerisoomlaste päästeoperatsiooni eestvedajale Pentti Kaiterale (1905‒1985) – insener ja hilisem Oulu ülikooli asutaja ning rektor, kes muuhulgas viis läbi üle 63 000 ingerlase evakueerimise Soome.
- Looduskivist ühele poole jääb suurem rist ja lipuhoidjad ning teisele poole tumedast graniidist saatkonna kivi ja kivi mälestatavate nimedega. Viimase küljele kinnitatud QR koodid viivad Vikipeedia lehele, mis räägib Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagritest.
- Mälestushiies on moodustatud maapinnale silluskividest rõngasrist, mis sümboliseerib neid kiviriste, mida emad sõja ajal ladusid oma laste haudadele käepärastest kividest, kuna tavaliste puuristide püstitamine polnud võimalik. Rõngasristi ümber on asetatud pingid.
Põllküla Mälestushiie väljaarendamine on ESKO SA, Ingerisoomlaste Tallinna Seltsi ja Soome Suursaatkonna koostööprojekt, mida on toetanud ka Lääne-Harju vald ja Maa- ja Vesitekniikka Tuki OY. Sinna on panustanud ka Põllküla “hiievana” Vladimir Vari ja ESKO Kultuurinõukogu esimees Taisto Raudalainen, aga ka kõik teised, kes on hiie korrashoiu jaoks annetanud ja seda jätkuvalt teha saavad.
